Print

Sõja laul

  • Author
    Hella Wuolijoki

Original Text

Sõna wiidi, teine toodi,

Kahed, kolmed kannetie.

Mis ne sõnuma toodi?

Mis keele kannetie?

Sõja ne sõnumina toodi,

Waenu keele kannetie.

Kes see tõi sõja sõnumina,

Wõi ka kandis waenu keele?

Arak tõi sõja sõnumina,

Wares kandis waenu keele?

Kes see saa sõtta minema?

Isa wana, welle noore,

Onupojad hullukesed,

Tädipojad tillukesed.

Sõtsi saa sõtta minema,

Seni kui welle kaswanes.

Sõtsikene, noorekene,

Sõts läks aita ehtimaie.

Pääle aida pead säädma.

Sõts tõots ennast nukata,

Kabu ennast kaotada.

Esi ta ehti, esi ikki,

Esi kabitses, kahetses.

Wanem weli wellekene,

Weli läwele lähenes,

Weli kõndis küsimaie:

,,Mis oled, wirwe, wihane,

Mis oled, partsi, pahane?

Kas sul südant sisse lüüa,

Kas sul pead peale käia,

Julgust teise werda juua?

,,Wellekene, poisikene.

Ei ole südant sisse lüüa,

Ei ole pead peale käia,

Julgust teise werda juua."

,,Sõsar sõstrasilmaline,

Kas sa mõistad püssi pühki,

Püssi pühki, mõõka mõsta?"

„Weli, hella wellekene,

Ei ma mõista püssi pühki,

Püssi pühki, mõõka mõsta."

„Sõsar, noori linnukene,

Kas sul pihta pihlapuune,

Käewarred wahterased,

Sõrmekondid kuusepuused,

Miska sõkud sõjaleiwa,

Miska kastad waenukaku?"

„Weli, hella wellekene,

Ei ole pihta pihlapuune,

Käewarred wahtrased,

Sõrmekondid kuusepuused.

Sõsar, sõstrasilmaline,

Kes on seda enne näinud,

Enne näinud, enne kuulnud,

Et on sõsarad sõjassa,

Linajuuksed lippu alla?

Oh hullud sõja wanemad,

Targad waenu talitajad

Mis teeb sõsar sõjassa.

Wirwukene waenu seas?

Kuuleb püssi paukuwat.

Arwab linna langewat.

Näeb ta mõõga liikuwat,

Arwab peada raiuwat.

Sõsar, hella linnukene,

Mine sa ette isandile,

Manu maa sulasile!

Küsi sa aega aast' ajaks,

Aast' ajaks, pooleks teiseks:

Weli on mul wäga wäikene,

Wellel on wilt weel Wenemaal,

Wellel sadul Saksamaal."

Läks siis sõsar malewide,

Ligi lippu kandajida.

Kõiki ta palus põlwili,

Heitis hellile sõnule.

Küsis aega aast' ajaks,

Aast' ajaks, pooleks teiseks.

Anti tal aega aast' ajaks,

Aast' ajaks pooleks teiseks.

Tuli sui, jõudis sügise,

Tuli kiri kuningalta,

Tuli sõnum sõdadesta:

Sinna poissa puudunesse,

Noorimehi nõudenesse.

Kelle kord on sõtta minna?

Kelle kord on kodu jääda?

Wanem weli wellekene,

Welle kord on sõtta minna,

Sõtsi kord on kodu jääda.

Wellel on sõrmed sõmeresta,

Käewarred wahteresta,

Õlaluu on uibuesta,

Külleluu on künnapuust.

Isa ostis hobuse,

Ise ostis, ise ikkes.

Weli walmist wankerit,

Ise walmist, ise ikkes.

Isa triikis taos lauda,

Ise triikis, ise ikkes.

Ema aie hammeida,

Ise aie, ise ikkes.

Sõsar sõrmits kindaida,

Ise sõrmits, ise ikkes.

Weli läks aita ehtimaie,

Sõsar järel küsimaie:

„Wellekene, armsakene,

Kas sul südant sisse lüüa,

Kas sul pead peale käia,

Julgust on teise werda juua?"

„Minu meeli marjakene,

Südа, mul kõwa sisse lüüa,

Pea kõwa peale käia,

Julgust on teise werda juua."

Weli istus ehtimaie,

Käändis jalgu kengimaie.

Sõsar juurde paludenna,

Paludenna, ikkeenna:

„Weli, hella wellekene,

Aja selga surma särki —

Tuled koju, wõi ei tule,

Saan sind näha, wõi ei saa.

Pane kaela kalmu rätti, —

Tuled koju, wõi ei tule,

Saan sind näha, wõi ei saa.

Wõta kätte kooli kindad —

Tuled koju, wõi ei tule,

Saan sind näha, wõi ei saa."

Hakkas siis weli minemaie,

Sõsar järel paludenna,

Paludenna, ikkeenna,

ikkeenna, õpetama:

„Weli, hella wellekene,

Kui saad sõtta sa minema.

Wõi saad wainu sa wajuma,

Selle õpetan sinule:

Ära sa sõida sõja ees.

Ega sõida sõja taga —

Ees on tuli punane,

Taga on suitsu sinine!

Sõida sa keskel sõdada,

Ligi lipu kandajat.

Esimesed heidetakse,

Tagumised tapetakse,

Keskmised kodu tulewad.

Kui sa saad kodu tulema,

Ära sa tule Poola kaudu,

Poolas palju poiste päida.

Ära sina tule Narwa kaudu.

Narwas palju naiste päida.

Ära sina tule Riia kaudu,

Riias palju riisutakse,

Ära sina tule Tall'na kaudu,

Tall'nas palju tapetakse.

Tule kodu Hiiu kaudu:

Ei sind kuule Hiie koerad,

Ega näe Hiie neiud .—

Weli, hella wellekene,

Kunas ma sinut kodu ootan,

Kodu ootan, kodu loodan?''

„Sõsar, noori sõtsikene,

Kui lääb wares walgeeks,

Kaaren luige karwaliseks,

Siis sa minu kodu oota!

Kui see meri metta jookseb,

Hallik ajab anikuda,

Siis sa minu kodu oota!

Kui need lepad lehte lääwad,

Pajud punsu ajawad,

Siis sa minu kodu oota!"

Kui hakkas weli minema,

Siis hakkas hale tulema,

Tundi lõid Toompea kellad,

Olewist tegi: „oja, oja!"

Nigulist tegi: „nika, naka!"

„Sõtta, sõtta, eidekene,

Sõtta, sõtta, sõtsikene,

Sõtta pean mina minema.

Weristele westidele,

Maksakarwa mastidele,

Kopsukarwa kuubedele.

Sõtta lähen ma sõdima,

Sõtta lähen ma sõsare eest,

Were ma walan welle eest,

Hinge annan isa, ema eest!

Nüüd mina suigun surma teeda.

Nüüd mina tuigun tuule teeda.

Astun sammud haua poole."

Läks weli weeremaie.

Hobu oli alla halli kirja,

Mees oli peale päewa kirja.

Sealt siis jooksid were jooned,

Were jooned, päewa piired.

Läks siis weli weeremaie,

Ema jäie ikkemaie,

Jäie kandja kahetsema:

„Pojakene, poisikene,

Ehk sa kooled kuningissa,

Sured suure sõja alla.

Sa ei jää kodu korista,

Matta ei maja rahwale.

Ei maitse sul jalad seda maada,

Kontsad ei kodu murukest.

Mis sain mina sinusta?

Silma wett, südame werda.

Ikke sain imetamasta,

Silma märga mähkimasta,

Kui ma tundsin su tulewat,

Siia ilma ilmuwada,

Jo tundsin otsa orja märgi,

Kuklaasse kurja märgi.

Pidin wiima su weele,

Pidin laskma lainetele.

Wiisin wee weere peale,

Kandsin jõe kalda peale.

Istsin maha imetama.

Wesi wõtt silma weereneda.

Laine põske langeneda.

Kudas wiin were weele,

Lasen liha lainetele!

Enne las' olla orja orjalane,

Kaswa kurja kahjuline.

Kui oli ohtu hoideenna,

Kahju oli kaswatenna,

Siis ei näind näljased isandad,

Pandnud ei paganad tähele.

Kui said, wirwe, wenineksi,

Kallis üles kaswaneksi,

Siis näid sind näljased isandad,

Pandsiwad paganad tähele.

Siis sind wiidi Wenemaale,

Kanti kallis kaugeele.

Kui sa kooled kuningissa,

Matta jääd maa sulasile.

Jää ei mul kääbast, kuhu käia,

Jää ei matust manu minna.

Jumal see teab, Jumalakene,

Maarja teab madalakene,

Ehk aetakse sind hauda alasti,

Pannaks maale paljakana.

Oleks seda ette teaks,

Ette teaks, ette näeks,

Annaks sul kodust koolu räti,

Manu paneks mattu räti.

Ühes sul annaks suurräti,

Kaasa paneks kalmuräti.

Sisse sa paneks suured juuksed,

Wahaladwad weeretaksid,

Saadaks siis juuksed sa emale,

Wahaladwad wanemale.

Kui sa sinna koolenesse.

Hella hinge heitenesse,

Kätken ma juuksed oma kääpa,

Matan oma matusele.

Siis saab kääbas kuhu käia,

Siis saab matus manu minna."

Weli läks sõideldes sõdaje,

Wõideldes Wene wägeje.

Jäie ema ikkemaie,

Jäie kandja kahetsema.

Enam seal oli ikkusida,

Wiis wõrd oli silmawetta,

Kui neid ema ehteida.

Juba tuleb tule palang,

Juba weereb were walang,

Tuleb tulda lüüeenna,

Weereb werda walaenna.

Tulda lõiwad tuimad rauad,

Kibenida külmad kiwid.

Sinna mehi jo wiiakse.

Seal jo mehe werd walataks.

Küll on hale, hellakesed,

Küll on hale minnessagi,

Sinna maale saiessagi,

Kus on wööni meeste werda,

Kus on põlwi poiste päida,

Labajalu laste päida.

Kus süüakse sarapuu urbe,

Lepa leenta rüübatakse.

Sõja tee oli sõmerane,

Waenu teel oli waewa palju.

Seal ta nägi wiis imet,

Wiis imet kuus kurja.

Külm oli ase külje all,

Lämmi ase läwe all.

Külm oli käel, külm oli jalal.

Käed külmeti, jalad külmeti,

Käed külmeti kindeenna,

Jalad tal sukas soendi,

Warbad wiisus tal waluti.

Sügisene, kewadine,

Sügisene lumerända,

Kewadine kibewihma,

See lääb läbi südame,

Läbi kontsa kolmekorra,

Läbi warwaste wahede.

Sõjameesi, mehikene,

Kus ta läheb wastu ööda,

Wastu ööda, wastu kuuda,

Wastu haljasta ehada?

Soo on suuri, see sinine,

Taewas laia ja lageda,

Põõsas paksu, palju wetta.

Ei ole oksa, kuhu astu,

Ei ole tuge, kuhu toeta.

Kas on kodu kõndijalla,

Wõi on maja marssijalla?

Kodu pole tehtud kõndijale.

Ega'i maja marssijale.

Kodu on koowita ninassa,

Ase haki tiiwa alla.

Kui hakkas weli weerernaie,

Sõja teeda sõitemaie,

Ära ta kaie kodu poole,

Silmi heitis hella poole.

Kes jäi tal kodu armsamaks,

Armsamaks, kallimaks?

Ema jäi tal kodu armsamaks,

Sõts jäi kodu kallimaks.

Sõja sulased küsiwad,

Waenu herrad waidelewad:

„Kes jäi sul kodu armsamaks.

Armsamaks, kallimaks?"

„Oh, teie sõja sulased,

Oh, teie waljud waenu herrad!

Ei jäänd mul kodu kedagi,

Ei jäänd maija marjakesta.

Püss on armas, mõõk on kallis,

Kaelaraud on kallimaks.

Kui ma jõuan kuninga kuulata,

Neid aga walju wanemid,

Saa ma ikka ea edasi,

Kuu, päewa kokkupoole.

Oh, teie sõja sulased,

Oh, teie waljud waenu herrad,

Wõõrad siin metsad, wõõras maa,

Wõõrad wõsa weerekesed.

Siin on suured soe metsad,

Kaharikud karu warikud."

Weli kaie kodu poole,

Silmi heitis hella poole.

Läks ta läbi külade,

Läbi tallatud tänawa,

Helkis helmine hobune,

Paukus paasine tänawa.

Lõksus looka, kuldaküüsi.

Sõja sulased küsiwad.

Waenu herrad waidelewad:

„Kuni sa hobusta hoiad,

Kuni warsada walatad?"

„Seni ma hobusta hoian.

Seni warsada walatan,

Kuni seisab pää mul pääl.

Pää mul pääl, wöö mul wööl,

Kena piitsuke pihussa.

Ratsut käe randemissa,

Jalad mul jalustimessa.

Kui mul lõpeb pää päält,

Pää päält, wöö wöölt,

Kena piitsuke pihusta,

Ratsut käe randemista,

Jalad mul jalustimesta, —

Siis on hobu hulkumassa,

Wiru warsa weeremassa,

Siis hobu orussa hulgub,

Wiru warsa wainiula.

Minu hella eidekene,

Läheb karja saatemaie.

Leiab hobu hulkumasta,

Wiru warsa weeremasta.

Ise hakkab ikkemaie.

Kummuliste kurtemaie:

„Pojakene, poisikene.

Nüüd on lõppend pää sul päält,

Pää sul päält, wöö sul wöölt,

Kena piitsuke pihusta,

Ratsud käe randemista,

Jalad jalustimesta.

Jäänud hobu hulkumaie,

Wiru warsa weeremaie.

Nüüd hobu orus hulgub,

Wiru warsa wainiula.

Eidekene, hellakene,

Ootas aasta, ootas kaksi.

Ootas aastaid arwamata.

Ei läind wares walgeeksi.

Kaaren luige karwaliseks.

Ega meri jooksnud metta,

Hallikas ajand anikuda.

Eidekene, hellakene,

Tõusi ta üles hommikul.

Wõttis hoole õrre pealt,

Mure musta parre pealt.

Läks ta karja saatemaie.

Leidis hobu hulkumasta,

Wiru warsa weeremasta.

Ise hakkas ikkemaie,

Kummuliste kurtemaie.

„Pojakene, poisikene,

Nüüd on lõppend pää sul päält,

Pää sul päält, wöö sul wöölt,

Kena piitsuke pihusta,

Ratsud käe randemista,

Jalad jalustimesta.

Jäänud hobu hulkumaie,

Wiru warsa weeremaie.

Nüüd hobu orussa hulgub,

Wiru warsa wainiula.

Sõtsikene, noorekene,

Ootas aasta, ootas kaksi,

Ootas aastaid arwamata.

Ei läind wares walgeeksi,

Kaaren luige karwaliseks.

Sõtsi läks mure mäele,

Mure lille noppimaie,

Mure kanni kakkumaie.

Ülewalt siis hüüdis Looja,

Maast Maarja kõneles:

„Mis sina kõnnid kurwa meele,

Kurwa meele, leina keele?"

„Ootan wellekest sõjasta,

Walget wainude wahelta,

Kenad wäe keskeelta."

Ülewalt siis ütleb Looja,

Maast Maarja kõneleb;

Kiwi alt hüüab kilki,

Pae alta parmukene:

„Jo sõda selle suretas,

Jo waenu selle wajutas.

Püss oli suuri, raud oli raske,

See käis käside peale,

Õigus õlade peale,

Sõigus sõrmede peale,

Wajus käe warte peale,

Weli sillaks Saaremaal,

Poolamaal purdeeeksi.

Üle sõitis sõda suuri,

Üle weeris Wene wägi.

Nutke, nutke, õekesed,

Nutke sõrmikud sõsarad.

Jo welleke sõjassa suri,

Walge mõõkade wahela.

Küll on sõas tappajida —

Ei ole maha mattajida,

Küll on piigil pistajida.

Ei ole kirstu keerajida.

Päewa seisab wennikene,

Päewa seisab pääle mulla,

Aasta aja pääle haua,

Kuu kõrwala kiriku.

Liha tal sõiwad linna linnud

Were jõid Wiru waresed.

Harju hakid kaewid haua.

Siis sai maha maetusta,

Kabelie kannetusta,

Haudaje asutetusta,

Sisse liiwa liidetusta.

Sõtsikene, hellakene,

Istus ta mure mäele,

Mure kannid tal käessa,

Mure peeker tal peossa,

Täis on wetta, täis on werda,

Täis on ääreni hädasid.

Silmad wetta weeretawad,

Kulmud kulda tilguwad.

Eli ta elu okkalist,

Kasupõlwe kahjutist.

Tõuts ta toona ära koolda,

Eila ilma ta uneta.

Koolda tahtsi, kurwa elu,

Maale minna, meeli paha.

Wastu tal kalmust kõneldi:

„Oh, sa hullu ilmaline,

Ärgu sa koolgu kurwa elu,

Mingu ei maale, meeli paha!

Küllalt saad koopas kurba olla,

Alla liiwa leinal seista.

Siiski tuleb ilmas olla,

Ja mahtuda maa peale."

Wile lammas wiisi tarka,

Wiisi tarka, maa kawala.

See on kange arwamaie,

Arwab kuud, arwab tähed,

Arwab angerjad meresta,

Loeb lutsud kaldaasta.

See teadis sõja tulema,

Sõja angerjad ajama,

Sõja pilwed piiweldama.

Selt sai sõtsike teada,

Sõts wiis kodu eide teada.

Eit aga pillutas pereda,

Lahuteles lapsukesi.

Sooraguje, maaraguje,

Kiwi, kaljude raguje,

Pae paksu serwa alla.

Noorem weli, wellekene.

Oli kallis kaswamaie,

Ilus pää ülenemaie,

Ei tohtind toas magada,

All ei räästa räägutada.

Ikka lakkaje ladusi,

Aganikkuje asusi.

Pitka õlgede piduje.

Ootas mööda tooma tundi,

Kõrwale kuninga käsku.

Ei läind mööda tooma tundi,

Kõrwale kuninga käsku.

Siiski sõlmiti sõdaje,

Pandi pampu kandemaie,

Laiu püssa laskemaie.

Sõtsikene, hellekene,

Iste maha ikkemaie,

Kummuliste kurtemaie,

Siis läks welle palweele:

„Noorem weli, wellekene,

Hõbedane, hellakene,

Wõta kaasa mind sõdaje!

Wõta mind wööks wööle,

Wõta kindaks kädeje,

Wõta lindiks kübara peale."

„Sõsar noori linnukene,

Kuhu ma sinuda wiin?

Wirus wihmada sajakse,

Harjus lunda annetakse.

Mina raputan kübara,

Sina kukud, sõster, soosse,

Sõster soosse, marja maasse!

Oh, minu sõsar sõtsikene,

Mine sa isa koduje,

Mine sa ema koduje,

Hoia sa isa hobusida,

Lüpsa ema lehmasida.

Ma lään sõideldes sõdaje,

Wõideldes Wene wägeje.

Tulgu siis wastu tugewad,

Ja astku wälja need wägewad.

Need sääreluude lugejad,

Ja kokku kondi noppijad,

Need linnast liiwa wiskajad

Ja surma särgi seadejad.

Tule löön neil turjast wälja,

Sädemed sääre marjast wälja,

Walu warba küüne alt."

,,Weli, hella wellekene,

Kunas ma sinda kodu ootan,

Kodu ootan, kodu loodan?"

„Sõsar sõstrasilmaline,

Kui need pajud punsu lääwad,

Lepad lehte jо ajawad,

Siis sa minda kodu oota."

Weli läks sõideldes sõdaje,

Wõideldes Wene wägeje.

Oleks tad wiidud maanteed mööda,

Tee oleks hakand nuttemaie.

Ta aga wiidi merda mööda,

Mere laened naerisida.

Meri musta ta hobune,

Taewas laia ta sadula,

Pilwe tükk tema piitsukene,

Wikerkaar tema loogukene.

Alt tema sõitis halli ilma,

Pealt ta pilwede pugesi.

Wahelt wiie wikerkaari,

Kuue koidu keskeelta.

Meri tal mürkis minneenna,

Taewas kärkis käieenna.

Weli läks sõideldes sõdaje,

Wõideldes Wene wägeje.'

Sõtsi jäie ikkemaie,

Tee weerde tuikumaie.

Sõts see ikkes iga päewa,

Kurtis kõik need kuu ajad,

Alatses kõik aasta ajad:

„Oh, minu ajad haledad,

Ja minu päewad pimedad,

Linnu ajad leinalised,

Kana ajad kahjulised!

Nutuline noori põlwi!

Kui need kurjasti kuluwad,

Õelasti lähwad õhtu,

Pimedasse pilweesse,

Sagedast salude sekka.

Luigekesed, laglekesed,

Ligi taewast linnukesed!

Teie käite kõrgeelta,

Kõrgeelta, kaugeelta!

Wiige mu wellele teada,

Kandke teada mu kaasale.

Misuke põli minula,

Kasupõli kalliila.

Wellekene, noorekene,

Kui me kullad kokku saaks,

Marjad teine teise manu.

Siis saaks ma ohtu ütlema,

Siis saaks kaiho kaibama.

Wellekene, noorekene,

Kui me kullad kokku saaks,

Marjad teine teise manu!

Siis annaks suud suule,

Siis annaks kätt käele.

Suud annaks ma jala tallale,

Suud suurele warbale.

Sõtsi ikkes iga päewa,

Kurtis kõik need kuu ajad.

Alatses kõik aasta ajad.

Sotsi palus päewakesta,

Kumardeles kuukesta.

Kuu käis üle kuningate,

Päew käis üle päälikute.

Wälja ta kostis kuningatest,

Wälja päästis päälikutest.

Siis läksid puudki jo punsu,

Lepad lehte jo ajasid.

Siis läks wares walgeeeksi,

Kaaren luige karwaliseks.

Siis tuli weil koduje,

Illike isa majaje.

Kust ta tundis oma kodu,

Oma kodu, oma kulla,

Oma maja, oma marja.

Küla kümmene seasta,

Walla wiie wahelta?

Kulla risti koa pääla,

Hõbe risti õue pääla,

Koast tõusis kulla suitsu,

Õue pealta hõbe suitsu.

Tare harjast haljas suitsu,

Saunast Saksa witsa suitsu.

Koleweste haukus koera,

Heleweste ikkid lapsed,

Käreweste käisid naised.

Sealt ma tunnen oma kodu,

Oma kodu, oma kulla,

Oma maja, oma marja

Küla kümmene seasta,

Walla wiie wahelta.

„Sõida, sõida, mu hobune,

Lase teeda lauku ruuna!"

Sai ta isa nurme pääle,

Isa nurme nurga peale,

Hobu hirnus ühe korra,

Kõrwi kõrwa kõiguti.

Sai ta isa wärati peale,

Hobu hirnus teise korra,

Kõrwi kõrwa kõiguti.

Sai ta isa tare läwele,

Hobu hirnus kolmat korda,

Kõrwi kõrwa kõiguti.

Pureles punane koera,

Haukus halli õue koera.

Akna täringid tärisid,

Koja akenad kõrisid.

Isa tuli wälja waatemaie.

„Tule isa, tunne poega!"

Tuli isa, ei see tunnud.

„Sõja mees, sõja hobune,

Sõja kübar ta peassa,

Sõja laigud laki eessa,

Sõja wask on waljastessa,

Sõja sapitud sadula!"

Siis hakkas hale tulema.

Wesi silma weeremaie.

„Sõida, sõida, mu hobune,

Lao teeda laugukene,

Sõida ema ukse ette!

Hirnus õues Hiie halli,

Karjus õues Kalewi lauki,

Haukus õues waenu koera,

Wärawassa rauda wakki.

Ema tuli wälja waatamaie.

„Tule ema, tunne poega!"

Ema ei tundnud poega noorta,

Ei tundnud poja hobusta:

„Wene mees, Wene hobune,

Wene risti rinna eessa,

Wene piitsa tal peossa,

Haljas mõõk tal alla hõlma."

Siis hakkas hale tulema,

Wesi silma weeremaie.

„Sõida, sõida mu hobune,

Lao teeda laugukene,

Sõida welle ukse ette:

„Tule, weli, tunne wenda!"

Tuli weli, ei wõind tunda.

Hirnus halli kolmat korda,

Karjatas Kalewi lauki.

Sõitis mööda sõjameesi,

Sõitis õe õue alla.

Suud andis wärawa sammas.

Kaela hakkas kaewu kooku.

Sõitis sõtsi akna alla.

Hüüdis sõtsi akenasta:

„Tule, sõtsi, tunne wenda!"

Tuli sõtsi, tundis welle:

„Oma mees, oma hobune,

Oma piitsuke pihussa,

Oma saapad jalassa!"

Küsiteles wellekene,

Küsiteles kõneledes:

„Oh, mu õrna õekene,

Sõstrasilma sõtsikene!

Kust sa tundsid oma welle?

„Weli, hella wellekene,

Kust ma tundsin oma welle?

Kirjudesta kindaista,

Aetusta hammeesta

Et oli kuu kindaena,

Päewa pööra päidelina,

Ao pööra hammeina.

Weli, hella wellekene,

Tule sina maha turjaltanna,

Saa maha sadultanna!"

Weli waatas, wastu kostis:

„Millest sul muru mudane,

Tare edine tahmane?

Kas siin sõitnud saajad suured,

Wõi on kaasikud karanud?"

„Wellekene, noorekene,

Emalapsi, hellakene,

Pole siin sõitnud suured saajad,

Ega karanud kaasikud.

Siit see sõitis sõda suuri,

Siit weeres Wene wägi.

Tule maha, marja weli,

Tule maha, käi tubaje,

Ma wiin lauku latterie,

Tallie tasase täku,

Heinad ette, kaerad ette!"

„Ei lää maale, sõtsikene,

Enne kui liniku laotad,

Maha paned pallapoole!"

Sõsar liniku laotas,

Maha pandis pallapoole.

Weli siis nutuga kõneles,

Emalapsi laineel:

„Sõtsikene, hellakene,

Sõrmed on suitsisse sulanud,

Käed päitsis päewatanud,

Jalad jäänud jalustimisse!"

Sõts siis peos pehmiteli,

Sõrmed suus sulateli,

Siis pääsid jalad jalustimist,

Sõrmed suus sulasid,

Tuli siis tuppa wellekene

Pandis piitsa pingi peale,

Kübara kinnaste peale.

Ise peale ikkemaie,

Kummuliste kurtemaie:

„Wellekene, hellakene,

Aja mulle sõja juttu,

Kõnele wainu kõneda,

Kuidas sõjas oldaneksi,

Wõi seal wainus käidaneksi?"

Weli kuulis, jälle kostis:

„Sõsar, noori linnukene,

Uha mu hobu muasta,

Pese mu saapad sawista,

Ma mõsen mõõga isegi!

Mõõga peal on mõnda werda:

Hiiumõisa isanda werda,

Kuramaa kuninga werda!

Mõõga peal on Saksa werda,

Saksa werda, sandi werda!"

Panti weli söömalauda

Sõie weli, jõie weli,

Sõsar istus sõrme nõjal.

Küsiteles sõtsikene,

Küsiteles kannateles:

„Wellekene, hellakene,

Kas oli neidusid sõjassa,

Lina juuksid lipu all?

Kas on sõjas naine armas,

Naine armas, kaasa kallis?"

„Oh, mu sõlgine sõsara!

Ei ole sõjas naine armas,

Naine armas, kaasa kallis.

Sõjas on armas haljas mõõka,

Kallis kangepea hobune,

Kes päästab mehe sõjasta,

Mehe poja Poolamaalta,

Sõjaleiba sõkkumasta,

Waenukakku kastamasta.

Sõjaleib on sõkeline,

Waenukakk on kanepine."

„Weli, hella wellkene,

Kas seal sõjas aset säetaks?

„Sõsar sõstrasilmaline,

Lämmi ase on läwe all,

Pehme ase pingi all!"

„Weli, hella wellekene,

Mis seal sõjas söögiks anti,

Söögiks anti, joogiks anti?"

„Sõsar sõstrasilmaline,

Süüd seal sõjas söögiks anti.

Witsu sõjas joogiks anti,

Anta ei lämmit leiwakestki,

Murta ei piruka palakestki.

Kui käis kämmel käharasse,

See oli lämmi leiwakene.

Kui käis rusik kukla peale,

See oli piruka palakene."

Sõie weli, jõie weli,

Sõsar iste sõrme nõjal:

Wellekene, hellakene,

Kuidas teid sõjas surmatakse,

Wõi teid elus hoietakse?"

„Oh, mu sõlgine sõsara!

Sõjas tuleb surm salaja,

Sõja surm tuleb tulega,

Püssi paugu plahwamisest,

Pika mõõga raiumisest.

Seal pole surma soigamista,

Seal pole häda hoigamista,

Seal pole kirstu kandemista,

Seal pole haua kaewamista.

Seal on sinel surma särki,

Were ojad hauakesed!

Enam on sõjas meeste päida,

Kui on metsas mättaida.

Enam on sõjas meeste silmi,

Kui on taewas tähtesida.

Enam on sõjas meeste sääri,

Kui on pinus pilpaida,

Enam on sõjas põlweluida,

Kui on põllula kiwida.

Saksa weri tuli sadulasse,

Wene weri tuli wööst saadik,

Meie meestel mõõtemata."

„Weli, hella wellekene,

Kas on kodus naine armas,

Naine armas, kaasa kallis?"

„Sõtsikene, linnukene,

Küll on kodus naine armas,

Naine armas, kaasa kallis!

Tulin ma sõjast tagasi —

Alles noori seegi neidu,

Alles lehib seegi leppa,

Alles kaswab seegi kaske,

Alles noori seegi neidu,

Keda hoidsin ma omale

Keda mängitin mäela,

Üles wõtsin, üpitasin,

Maha pandsin, mängitasin.

Kelleg' ma murul magasin,

Kellega kõlgusses kõnelin,

Kellel kihlad kätte andsin,

Sõrmuse kätte saatelin,

Pandi pandsin põlwe peale.

Alles noori seegi neidu,

Alles lehib seegi leppa,

Alles kaswab seegi kaske,

Alles noori seegi neidu,

Keda hoidsin ma omale."

  • Country in which the text is set
    Estonia
  • Bibliographic information
    Kirjastuse-ühisus „Maa", Tallinn 1915
  • Translations
    Language Year Translator
    German  1940   
  • Year of first publication
    1915
  • Place of first publication
    Tallinn